Oma lugu võiksin ma hakata rääkima aastast 2002. See ei olnud aasta, kui mu esimene laps sündis,
see oli aasta, kui ma sain tuttavaks Eeva-Lotega. Siis ei olnud ta veel paberitega sünnitoetaja, aga
oma hingelt ta seda kindlasti oli. Sellest ajast peale oleme sõbrad.
Kui aastal 2015 sündis minu esimene laps, siis oli saatus ilmselt see, kes soovis, et minu elukaaslane ja
sündiva lapse isa, ei saanud olla sünnituse juures. Kuidagi iseenesest tuli selgus, et Eeva on see, kelle
ma tahaksin endaga kaasa võtta ja kellega jagada oma elu kõige erilisemat sündmust- esimese lapse
sündi. Eeva pakkus sellel päeval mulle täpselt sellist tuge nagu ma esmasünnitajana vajasin ja oskasin
tahta. Seda kõike oli parasjagu- õpetust, nõustamist, kaasaelamist ja kainet mõistust. Kõige rohkem
julgustust. Ja täpselt neid sõnu, mida ma kuulda tahtsin. Ja seda kõike erakordses rahus . Isegi
nendel hetkedel kui mina arvasin, et laps ei tule kunagi mu seest vabatahtlikult välja, jäi Eeva endiselt
rahulikuks ja uskus minusse. Samas kuulas ja usaldas ta mind ning kõik kulges minu sisetunde ja tema
juhendamise saatel. Esimese lapse sünnitus kestis kokku u 6 tundi. Hiljem naljatades teistele oma
sünnitusest rääkides, ütlesin alati, et ilma Eevata oleksin teinud seda vist 3 päeva.
Kui ma 2017 aastal oma teist last sünnitama läksin, seekord koos mehega, siis oli täiesti kindel, et ka
seekord peab Eeva minuga olema. Sel korral läks kõik veelgi kiiremini ja usun, et kui ette kujutada
täiuslikku sünnitust, siis seda see oli.
Kui ma ühel päeval peaksin kolmanda lapse saama, on taas teada, kes sel hetkel minu kõrval on.
